Suhted ·Konflikt ·Ühiskond · Vaesus ·Narkootikumid · Sõltuvus · Võrdlemine·Ihalus ·Ideaalid · Silmakirjalikkus

Vägivalla lõppemine, mida me just vaatlesime, ei tähenda tingimata sellist meeleseisundit, mille korral inimene elab rahus iseendaga ja seetõttu on ka kõik tema suhted rahumeelsed. Inimestevahelised suhted põhinevad kujutelmade loomises seisneval kaitsemehhanismil. Igas suhtes loob inimene teisest endale mingi kujutelma ning suhe arenebki nende kahe kujutelma vahel. Naisel on kujutelm oma mehest – teadlikult ehk mitte, aga see ei muuda asja – ja samuti on mehel mingi kujutelm naisest. Inimesel on kujutelm oma kodumaast ja iseendast ning me aina tugevdame ja täiendame neid kujutelmi. Suhted kujunevadki nende kujutelmade vahel. Tegelik inimestevaheline suhe lõpeb, kui algab kujutelmade moodustamine. Kujutelmadel põhinev suhe ei saa iialgi olla rahumeelne, sest need on välja mõeldud ja inimene ei saa elada abstraktsioonis. Ometi me seda just teemegi: elame ideedes, teooriates, sümbolites ja kujutelmades, mille oleme endi ja teiste kohta loonud ning mis pole sugugi tõepärased. Kõik meie suhted, olgu need siis suhted vara, ideede või inimestega, põhinevad kujutelmade loomisel ning seepärast tekibki alati konflikt.

Kuidas on siis võimalik elada täielikus rahus iseenda ja kõigi teistega? Elu eksisteerib suhete näol ja kui see elu põhineb mingil abstraktsioonil, ideel või spekulatiivsel eeldusel, siis peab selline abstraktne elamine paratamatult tekitama suhteid, mis kujunevad lahingu-väljadeks. Kas inimesel on üldse võimalik elada täielikult korrapärast siseelu ilma mingi sunduse, matkimise, mahasurumise või instinktide eitamiseta? Kas ta suudab luua endas sellist korda, elavat seisundit, mis ei ole ideedega piiritletud; sisemist tüünust (liikumatut vaikust), mida ühelgi hetkel miski ei häiri – mitte mingis fantastilis-müütilises abstraktses maailmas, vaid igapäevaelus tööl ja kodus? Ma arvan, et peaksime selle küsimusega väga hoolikalt tegelema, sest meie teadvuses pole ühtki konfliktivaba paika. See konflikt – vasturääkivus, eraldatus, kahesus – eksisteerib kõigis meie suhetes, olgu siis tegemist lähedasima inimesega, naabriga või hoopis ühiskonnaga. Kui jälgime end ja oma suhteid ühiskonnaga, siis näeme, et konflikt on olemas meie olemuse kõigil tasanditel – väiksem või suurem konflikt mis tekitab väga pealiskaudseid reaktsioone või laastavaid tagajärgi.

Inimene võtab konflikti igapäevaelu loomupärase osana, sest tema eluviisi koostisesse kuuluvad võistlemine, armukadedus, saamahimu ja agressioon. Kui me võtame omaks sellise eluviisi, siis me tunnustame ühiskonna ülesehitust sellisena, nagu see on ja elame lugupeetavuse malli järgi. Sellesse malli ehk mõttemustrisse ongi enamik meist kinni jooksnud sest suurem osa inimestest tahab üliväga olla lugupeetav seltskond. Kui me uurime oma meelt ja südant, oma mõtteviisi, seda, kuidas me tunneme ja tegutseme igapäevaelus siis märkame, et niikaua kuni me järgime ühiskonna malli on meie elu üksainus lahinguväli. Kui me seda malli omaks ei võta – ja ükski religioosne (kõiksust usaldav) inimene ei saa kuidagi sellist ühiskonda tunnustada – siis oleme ühiskonna psühholoogilisest struktuurist vabad. Enamik meist on tulvil ühiskonnast pärinevatest asjadest. Ahnus, kadedus, viha, vihkamine, armukadedus, ängistus – oleme tulvil neist asjust, mida ühiskond ja me ise oleme endis loonud. Erinevad usundid on üle kogu maailma jutlustanud vaesuseideaali. Munk paneb selga vastava rüü, võtab endale uue nime, ajab pea paljaks, asub kongi elama ning annab kasinusetõotuse. Idamaades on tal vaid üks rüü ja üks söögikord päevas ning me kõik austame sellist kasinust. Kuid nood inimesed, kes on väliselt vaesteks hakanud, on endiselt sisimas täidetud ühiskonnaga kaasnevatest asjadest, sest nad taotlevad ikka veel positsiooni ja mõjukust. Nad kuuluvad ühte või teisse ordusse, nii- või naasugusesse usundisse ja elavad endiselt mingi kultuuritraditsiooni jaotuste raamides. See pole vaesus. Vaesus tähendab täielikku vabadust ühiskonnast, kuigi inimesel on seejuures mõni riie või söögikord rohkem – hüva jumal, kelle asi see on? Õnnetuseks pesitseb enamikes inimestes haiglane tung endale tähelepanu tõmmata. Vaesusest saab imepäraselt kaunis asi siis, kui mõte on vaba ühiskonnast. Inimesel tuleb muutuda sisimas kasinaks, sest siis pole enam püüdlemist, küsimist, soove – ei midagi! Vaid selline sisemine vaesus suudab näha konfliktivaba elu tõde. Säärane elu on õnnistus mida ei leia ühestki kirikust ega templist.

Kuidas on võimalik vabastada end ühiskonna psühholoogilisest struktuurist mis tähendab enese vabastamist konflikti tuumast? Konflikti mõningaid harusid ei ole kuigi raske kärpida aga me küsime eneselt, kas on võimalik elada täielikus sisemises ja seega ka välises rahus? Mis ei tähenda, et me oleskleme või muutume loiuks. Vastupidi, me muutume hoogsateks, elujõulisteks ja oleme tulvil energiat.

Et mõista mingit probleemi ja sellest vabaneda, on meil vaja suurt hulka kirglikku ja pidevat energiat, mitte ainult füüsilist ja intellektuaalset, vaid ka sellist energiat, mis ei sõltu mingist ajendist, psühholoogilisest stiimulist või narkootikumist. Kui me sõltume mingist stiimulist, siis seesama stiimul muudab meele tuimaks ja tundetuks. Kui võtame mingit narkootikumi, siis võib see anda meile piisavalt energiat. Näeme mõnda aega asju väga selgelt, kuid meie endine seisund naaseb tänu pettusele hullemas seisus kui enne, mistõttu me oleme üha rohkem sõltuvad narkootikumist. Seega tekitab igasugune stimulatsioon või ergastus, olgu selleks kirik, alkohol, narkootikumid, kirjasõna või kõne, vältimatult sõltuvuse. Sõltuvus ei lase meil asju selgelt näha ja jätab meid eluliselt tähtsast energiast ilma. Õnnetuseks oleme kõik psühholoogiliselt millestki sõltuvad. Miks me sõltume? Kust tuleb see sõltuvustung? Me rändame praegu koos, te ei oota ometi, et räägiksin teie sõltuvuse põhjustest. Kui uurime koos, siis avastame mõlemad ja seetõttu saab see olema teie enda avastus, mis annab teile elujõudu. Ma avastan, et sõltun millestki, näiteks publikust, mis mind ergastab. Publikust, suurele inimhulgale kõnelemisest ammutan ma teatavat energiat. Seetõttu sõltun ma suuresti publikust, neist inimestest, olenemata sellest, kas nad nõustuvad öelduga või mitte. Mida enam on nad lahkarvamusel, seda enam annavad nad mulle energiat. Kui nad minuga nõustuvad, siis muutub kogu olemine väga pealiskaudseks ja tühjaks. Seega ma avastan, et vajan publikut (eriti omavahel kaklevat publikut), sest inimestele rääkimine on väga ergastav asi. Miks ma sõltun neist? Sest iseendas olen ma tühine, minus pole midagi, ei ole allikat, mis oleks alati küllane, elujõuline ja elav. Seepärast ma sõltungi. Olen leidnud põhjuse. Kas põhjuse leidmine vabastab mind sõltuvusest? Põhjuse leidmine on vaid mõistuspärane protsess, mistõttu see ei vabasta sõltuvusest. Mingi idee intellektuaalne tunnustamine või emotsionaalne nõustumine teatava ideoloogiaga ei suuda vabastada sõltuvusest, millestki, mis seda ergutab. Vaid vahetu nägemine vabastab ergutamise ja sõltuvuse süsteemist. Vaid kõige selle tervikluse nägemine vabastab meele. Seega pean uurima, mida tähendab näha täielikult. Kuni ma vaatan elu teatavalt seisukohalt, teatava kalli kogemuse või kogutud teadmiste alusel mis moodustavad mu tausta, iseenda, ei näe ma terviklikult. Olen mõistuspäraselt, sõnaliselt, analüüsi abil oma sõltuvuse põhjuse leidnud, aga kõik, mida mõtlemine uurib, on vältimatult katkendlik. Seetõttu ma näengi millegi terviklust vaid siis, kui mõte ei sekku. Siis näen ma oma sõltuvust kui fakti, näen seda, mis on. Ma näen seda ilma mingi sümpaatia või antipaatiata, ma ei taha sellest sõltuvusest lahti saada või sellest põhjusest vabaneda. Ma jälgin seda ning sellise jälgimise korral näen ma kogu pilti mitte tükki sellest, mistõttu meel saab vabaks. Nüüd olen avastanud, et energia hajumise tingib killustumine. Olen leidnud energia hajumise algpõhjuse.

Te võite mõelda, et see pole energia raiskamine kui te matkite, võtate omaks mingi autoriteedi, sõltute preestrist, rituaalist, dogmast, parteist või mingist ideoloogiast. Aga ideoloogia järgimine, olgu see siis hea või halb ideoloogia, püha või patune, on katkendlik toimimine ning tekitab seetõttu alati konflikti. Konflikt on vältimatu seni, kuni on olemas jaotus selleks, mis peaks olema ja mis on, ning mistahes konflikt tähendab energia hajumist. Kui esitate endale küsimuse “Kuidas ma saaksin konfliktist vabaks?”, siis loote uue probleemi, mis tähendab konflikti suurenemist. Kui te näete seda konflikti tõsiasjana nagu näeksite mõnd kindlakujulist objekti – selgelt ja vahetult – siis mõistate olemuslikult sellise elu tõde, milles pole konflikti.

Määratleme seda pisut teisiti. Me võrdleme alati seda, mis me oleme, sellega, mis me peaksime olema. See peaks olema on selle projitseerimine, mida me enda arvates peaksime endast kujutama. Kui on võrdlus, siis on ka vasturääkivus. See ei käi mitte ainult võrdlemise kohta millegagi või kellegagi, vaid ka sellega, kes te olite eile. Seetõttu tekib konflikt selle vahel, mis on olnud ja mis on. Kui pole võrdlemist, siis jääb vaid see, mis on ja sellega koos elada tähendab olla rahumeelne. Siis saate ilma mingi takistuseta pöörata kogu oma tähelepanu sellele, mis teis on – olgu see siis meeleheide, inetus, julmus, hirm, ängistus või üksindus. Elada täielikult sellega koos – siis pole vasturääkivust ja järelikult pole ka konflikti. Me kõrvutame end pidevalt nendega, kes on rohkem rikkamad ja toredamad, rohkem intellektuaalsemad, südamlikumad, kuulsamad, selle ja tolle poolest paremad. See rohkem mängib meie elus erakordselt olulist rolli. Enese pidev kõrvutamine millegi või kellegagi on üks esmaseid konflikti põhjuseid. Miks võrdlemine üldse olemas on? Miks te võrdlete end kellegi teisega? Seda on lapsest saati õpetatud. Igas koolis võrreldakse õpilast A õpilasega B ning A hävitab end, püüdes olla B moodi. Kui te üldse ei võrdle, kui pole ideaali, vastandit, kahesust tekitavat tegurit; kui te ei pinguta enam, et mitte olla see, kes te olete – mis siis teie meelega juhtub? Siis on teie meel lakanud loomast vastandeid, on muutunud väga taibukaks ja tundlikuks ning on võimeline määratuks kireks. Pingutus on kire hajumine, kirg on aga elujõud ja ilma kireta ei saa te midagi teha. Kui te ei võrdle end kellegi teisega, siis olete see, kes te olete. Võrdlemise kaudu loodate areneda, kasvada, saada taibukamaks ja kaunimaks. Kas saate? Tõsiasi on see, kes te olete ja võrdlemisega te killustate ennast ning raiskate energiat. Kui näete seda, kes te tegelikult olete, ilma mingi võrdluseta, siis annab see nägemine teile määratut jõudu vaatamiseks. Kui suudate vaadata end võrdlemata, siis olete väljaspool võrdlust aga see ei tähenda, et meel oleks loiult rahulolev. Nõnda näeme, kuidas meel raiskab energiat mis on sedavõrd vajalik elu terviklikkuse mõistmiseks.

Ma ei taha teada, kellega ma konfliktis olen, mind ei huvita mu olemuse pinnapealsed konfliktid. Ma tahan teada, miks konflikt üldse peab olema? Kui ma endale selle küsimuse esitan, siis ma näen põhjapanevat probleemi, mil pole midagi pistmist pinnapealsete konfliktidega ja nende lahendustega. Mind huvitab keskne probleem ja ma näen – ehk näete ka teie – et ihalduse loomus, kui seda õigesti ei mõisteta, viib vältimatult konfliktini. Ihaldus on alati vasturääkivusega seotud. Ma ihaldan vasturääkivaid asju, mis ei tähenda, et ma peaksin ihalduse hävitama, alla suruma, seda juhtima või õilistama, ma lihtsalt näen, et ihaldus ise on vasturääkiv. Vasturääkiv pole mitte ihalduse objekt, vaid ihalduse kui sellise loomus. Konflikti ei mõista ma enne kui olen mõistnud ihalduse loomust. Me oleme vasturääkivas seisundis, mille on tekitanud ihaldus – ihaldus, mis kujutab endast naudingu taotlust ja kannatuse vältimist, mida oleme juba uurinud.

Seega näeme, et ihaldus on vasturääkivuse juureks, millegi tahtmise ja mittetahtmise kaheloomuline toimimine. Kui teeme midagi nauditavat, siis ei sisaldu selles sugugi pingutust, kas pole nii? Kuid naudinguga kaasneb kannatus ja siis järgneb võitlus kannatuse vältimiseks, mis on taas energia hajumine. Miks on meis see kahesus? Looduses on loomulik kahesus – mees ja naine, valgus ja vari, öö ja päev – aga miks on meis psühholoogiline kahesus? Palun, mõelge sellele koos minuga, ärge oodake, et ütlen teile. Teil tuleb enda mõistust tarvitada, et see välja uurida. Minu sõnad on vaid peegliks, milles saate end vaadata. Miks on meis see psühholoogiline kahesus? Kas sellepärast, et meid on kasvatatud alati võrdlema olemasolevat sellega, mis peaks olema? Me oleme tingitud selle suhtes, mis on õige ja vale, hea ja halb, kõlbeline ja kõlblusetu. Kas kahesus on tekkinud meie arvamusest, et vägivalla, kadeduse, armukadeduse ja alatuse vastanditest mõtlemine aitab meil neist omadustest vabaneda? Kas me kasutame vastandit hoovana, et vabaneda sellest, mis on? Või on see tegelikkusest põgenemine? Kas te kasutate vastandit kui vahendit, et vältida tegelikkust, millega te ei oska toime tulla? Või on see nii seetõttu, et tuhandeid aastaid on propaganda korrutanud, et teil peab olema ideaal – oleva vastand – et olevikuga toime tulla? Kui teil on ideaal, siis mõtlete, et see aitab teil olevast vabaneda. Aga ei! Võite elu lõpuni jutlustada vägivallatusest ja samas külvata vägivallaseemneid. Teil on ettekujutus sellest, kes te peaksite olema ja kuidas toimima, kuid kogu aeg te tegelikult käitute teisiti; seega näete, et põhimõtted, uskumused ja ideaalid põhjustavad vältimatult silmakirjalikkust ja ebaausust. Just ideaal loob vastandi olevale; seega, kui teate, kuidas olla koos olevaga, pole vastand vajalik. Püüe saada kellegi teise või enese ideaali sarnaseks on üks peamisi vasturääkivuse, segaduse ka konflikti põhjusi. Segane meel jääb selliseks igal tasandil, tehku ta mida tahes; iga toiming, mis sigib segaduses, loob veelgi suurema segaduse. Ma näen seda väga selgelt, sama selgelt, nagu ma näen vahetut füüsilist ohtu. Mis siis juhtub? Ma lakkan toimimast segaduse tingimustes. Sestap on toimimatus täielik toimimine.