Naudingupüüdlus · Ihaldus · Loomuvastasuse tekkimine mõtte läbi · Mälu ·Rõõm

   Eelmises peatükis ütlesime, et rõõm ja nauding on erinevad asjad. Uurigem siis, mida sisaldab nauding ja kas üldse on võimalik maailm, kus pole naudingut, vaid on tohutu rõõmu- ja õnd­sustunne. Ühel või teisel moel oleme kõik naudingujahil – otsime mõistuslikku, meelelist või kultuurilist naudingut, sellisel naudingujahil, mida annab uuenduste tegemine, teistele nõu andmine, ühiskondlike pahede vähendamine, heategevus. Otsime naudingut teadmistest, keha­listest rahuldatusest, kogemustest, elu mõistmisest, kõikidest nendest kavalatest asjadest, mida meel võimaldab. Ülim nauding on muidugi omada Jumalat. Nauding on ühiskonna struktuuris sees. Lapsepõlvest surmani taotleme kas salaja, riukalikult või siis varjamatult naudingut. Mis laadi see nauding ka poleks, ma arvan, et asi peaks meil selge olema, sest naudingu põhimõte kujundab kogu meie elu. Seetõttu on oluline, et iga­üks meist uuriks seda probleemi teraselt, kahtlevalt ja tundlikult, sest naudingu leidmine ning seejärel selle säilitamine on üks põhilisi elu nõudeid, milleta olemine muutuks tuimaks,  ruma­laks, üksildaseks ja mõttetuks. Võite küsida, miks ei peakski siis nauding elu juhtima? Sel lihtsal põhjusel, et naudingule järg­nevad piin, pettumus, kurbus ja hirm ning hirmust tuleneb vägivald. Kui tahate nii elada, siis laske käia. Niikuinii elab suurem osa maailmast nõnda, aga kui te tahate kannatustest vabaneda, siis peate naudingu ülesehitust mõistma. Naudingu mõistmine ei tähenda, et me seda eitaksime. Me ei mõista seda hukka ega ütle, et see on õige või vale, aga kui me seda otsime, siis tehkem seda lahtiste silmadega, teadmisega, et meel, mis kogu aeg püüdleb naudingu poole, leiab paratamatult selle varju, milleks on valu. Neid saab eraldada, kuigi me jahime naudingut ja püüame piinu vältida.


   Miks nõuab meel kogu aeg naudingut? Miks teeme suuremeelseid ja alatuid asju ühtviisi var­jatud naudingupüüdlusega? Miks ohverdame ja kannatame naudingu peene niidi otsas rippu­des? Mis on nauding ja kuidas see tekib? Huvitav, kas keegi teist on neid küsimusi enesele esi­tanud ja vastustega lõpuni välja läinud? Nauding tekib neljas järgus – taju, tunne, kokkupuude ja iha. Näiteks, ma näen ilusat autot. Sel­le vaatamisest tekib mul mingi tunne, reaktsioon. Siis ma puudutan autot või kujutlen seda te­gevat ning minus sünnib iha seda omada ja sellega uhkeldada. Või ma näen kaunist pilve, mäge taeva selgel taustal, kevadist lehekest puul, sügavat orgu, mis on tulvil toredust, hunnitut päikeseloojangut, kaunist nägu, mis on arukas ja elav. Ma vaatan neid asju suure rõõmuga ning kui ma neid jälgin, siis pole jälgijat, on vaid puhas ilu ning armastus. Hetkeks ei ole mind kõigi mu probleemide, ängistuse ja piinade­ga – on vaid imepärane vaade. Võin seda rõõmuga vaadata ja järgmisel hetkel nähtu unustada, aga kui asjasse sekkub meel, siis algavad mured. Meel mõtleb nähtu üle ja selle üle, kui ilus see oli, ning seejärel ütlen ma enesele, et tahaksin seda kõike veel palju kordi näha. Mõistus hak­kab võrdlema, hindama ja rääkima: “Homme pean seda uuesti kogeda saama.” Hetkeks rõõmu valmistanud kogemusele annab jätkuvuse mõtlemine. Sama lugu on seksuaaliha ja kõigi teiste ihadega. Ihas eneses ei ole midagi halba. Reageerimine on igati normaalne nähtus. Kui torkate mind nõelaga, siis ma reageerin sellele välja arvatud juhul kui olen halvatud. Aga siis sekkub mõte, mäletseb kogetud heameelt ja muudab selle naudinguks. Mõtlemine tahab elamust korrata ja mida enam te kordate, seda mehaanilisemaks see muutub. Mida enam te sellest mõtlete, seda rohkem toidab mõte naudingut. Seega loob mõ­te naudingu iha abil ja säilitab, annab jätkuvuse. Seetõttu rikubki mõtlemine ära iga ilusa asja poolt tekitatud loomuliku ihaldusreaktsiooni. Mõtlemine muudab selle mälestuseks, mida seejä­rel üha korduv mõtlemine toidab. Muidugi on mälul teatud tasemel oma koht. Igapäevaelus ei saaks me ilma selleta üldse toimida. Oma vallas peab mälu olema tõhus, aga on olemas ka sel­line meeleseisund, milles mälu osa on pea tähtsusetu. Tõeline vabadus on omane meelele, mis ei ole mälestustest halvatud.


   Kas olete kunagi märganud, et kui reageerite millelegi kogu südamest, täielikult, siis on mälul selle asjaga vähe pistmist? Vaid siis, kui te ei reageeri mingile väljakutsele kogu olemusega, tekib konflikt, võitlus, mis toob endaga kaasa segaduse ning naudingu ja piina. See heitlus te­kitab mälestuse, mis lisandub kõigile teistele ning need mälestused ongi reaktsiooni vallandajateks. Miski, mis on mälestuse tulemus, on vana ja seetõttu ei saa see olla vaba. Ei ole sellist asja nagu mõt­tevabadus, see on lausa lollus. Mõte ei ole kunagi uus, sest see on mälu, kogemuste, teadmiste reageering. Mõte, kuna see on vana, teeb vanaks ka selle asja, mida olete heameelega vaadanud ja hetkel tunnetanud.  Nau­dingut ammutate sellest, mis on vana, mitte sellest, mis on uus. Uue puhul ei ole ajalist vahe­maad. Kui suudate vaadata asju ilma, et laseksite naudingul ligi hiilida; vaadata nägu, lindu, sari vär­ve, päikesevalguses helkiva veepinna ilu või mida iganes, mis head meelt tekitab; vaadata nii, et te ei soovi samas elamuse kordumist – siis ei ole hingevalu ega hirmu, mistõttu teis vallandub tohtu rõõm. Naudingu muudab piinaks püüdlus seda korrata ja jäädvustada. Vaadelge püüdlust eneses. Nõue naudingut korrata tekitab piina, sest see nauding ei ole enam samasugune, nagu oli eile. Püüate saavutada sama heameelt mitte ainult oma ilutunnetuse tarvis, vaid ka sama meeleolu  – ning seejärel olete haavunud ja pettunud, sest te ei leia seda.


   Kas olete märganud, mis teiega juhtub, kui te ei saa naudingut, mida püüdlete? Kui te ei saa se­da, mida tahate, siis muutute rahutuks, kadedaks ja olete tulvil viha. Kas olete märganud, milli­sed lahingud teis puhkevad, kui te ei saa nautida joomist, suitsetamist, seksi või ükskõik mida parasjagu tahate? Ja see kõik on hirmu üks avaldumisvorme, kas pole? Kardate, et ei saa seda, mida tahate, või kaotate selle, mis teil on. Kui olete aastaid omanud mingit uskumust või ideoloogiat ja see lööb vankuma või kisub elu teil selle käest, kas ei karda te siis üksi olla? See uskumus on kaua aega andnud teile rahuldust ja naudingut ning kui see ära võetakse, siis olete väljapääsmatus seisukorras ja seest tühi ning hirm kestab seni, kuni leiate uue naudingu – veel ühe tõekspidamise. See näib meile niivõrd lihtne olevat ja kuna see on nii lihtne, siis me keeldume seda lihtsust nä­gemast. Meile meeldib kõike keerukaks teha. Kui teie naine teid maha jätab, kas pole te siis armukade? Kas pole teis viha? Küllap vihkate seda meest, kes on ta ära meelitanud? See pole ju muud kui hirm kaotada midagi, mis on andnud teile naudingut, hirm kaotada kaaslus, teatav kindelolek ja rahuldustunne omamisest, kas pole nii? Seega, kui mõistate, et kus on naudinguotsing seal on ka piin, siis elage nii kui soovite aga ärge kukkuge sellesse kogemata. Kui siiski tahate lõpetada naudingu, mis tähendab ka piina lõppe­mist, siis peate olema naudingu ülesehituse suhtes tähelepanelikum mitte lõikama seda oma elust välja, nagu askeedid ja lihasuretajad teevad. Nad ei vaata iial ühtegi naist, mõeldes, et see on patt, mistõttu nad hävitavad oma mõistmise elujõu. Teil tuleb näha naudingu kogu tähen­dust. Te ei saa mõelda rõõmust. Rõõm on midagi vahetut, sellest mõeldes muudate selle naudin­guks. Käesolevas hetkes elamine tähendab seda, et te tajute ilu koheselt ja tunnete heameelt ilma, et otsiksite sellest naudingut.