Teadvus ·Elu terviklikkus ·Teadvelolek · Tingimatus

   Kui saate teadlikuks oma sõltuvusest ja tingitusest, siis mõistate oma teadvust tervikuna. Tead­vus on kogu see väli, milles toimib mõtlemine ja eksisteerivad suhted. Selles väljas on kõik ajendid, kavatsused, ihad, naudingud, hirmud, inspiratsioonid, igatsused, lootused, mured  ja rõõmud. Kuid me oleme jaganud selle teadvuse aktiivseks ja passiivseks, ülemiseks ja alumi­seks tasandiks – kõik igapäevased mõtted, tunded ja toimingud on pinnal ning nende all on nn alateadvus, milles sisalduvad meile tundmatud asjad, mis avaldavad end puhuti teatud vihjete, intuitsioonide ja unenägude kaudu. Oleme seotud vaid teadvuse ühe nurgakesega, mis moodustab suurema osa meie elust. Ülejää­nud osast, alateadvusest koos kõigi selle ajendite, hirmude, tõuliste ja päritud omadustega, ei tea me sedagi, kuidas sinna pääseda. Ma küsin nüüd teilt, kas on üldse olemas selline asi nagu alateadvus? Me kasutame seda sõna väga vabalt. Oleme tunnustanud, et see on olemas ning analüütikute ja psühholoogide igasugused fraasid ja erikeel on tavakeelde imbunud, aga kas see ikka on olemas? Miks me omistame sellele niisuguse erakordse tähenduse? Mulle tundub, et see on täpselt sama tavaline ja rumal nagu teadlik meel – samamoodi piiratud, kitsarinnaline, tingitud, ängis ja labane. Kas on võimalik olla täiesti teadlik kogu teadvusest, mitte ainult ühest selle osast? Kui suudate olla teadlik teadvuse terviklikkusest, siis toimite kogu aeg täieliku, mitte osalise tähelepanuga. Seda on tähtis mõista, sest kui olete täiesti teadlik kogu teadvuseväljast, siis pole vastuolu. Vas­tuolu tekib siis, kui jagate teadvuse, mis kujutab endast kõikide mõtete, tunnete ja toimingute koguvälja erinevateks tasanditeks. Me elame kildudena. Te olete üks inimene tööl ja teine kodus; räägite demokraatiast ja olete oma südames diktaator; räägite, et tuleb oma ligimesi armastada, aga ometigi tapate neid kon­kurentsiga – üks osa teist toimib ja vaatab, sõltumata teisest. Kas olete sellest killustatusest teadlikud? Kas selline aju, mis on enese toimimise ja mõtlemise kildudeks jaganud, suudab olla teadlik kogu väljast? Kas on võimalik vaadata kogu teadvust täielikult, mis tähendab olla ter­viklik inimolend? Kui te enese mina ülesehituse mõistmiseks liigute sammhaaval, paljastades kiht kihi järel ning uurides iga mõtet, tunnet ja ajendit siis takerdute analüüsimisprotsessi, mis võib kesta näda­laid, kuid ja aastaidki. Kui te kaasate enesemõistmise protsessi aja siis peate võtma arvesse kõikvõimalikke moonutusi, sest mina on keeruline nähtus, mis elab, liigub, võitleb, tahab ja keeldub ning seda mõjutavad pidevalt igasugused sundused, pinged ja mõjud. Avastate, et nii see asi ei lähe ja mõistate, et ainus moodus end vaadata on teha seda täielikult, vahetult ja ilma ajata. Enese terviklikkust saate näha vaid siis, kui mõte pole killustunud. See, mida näete ter­vikluses, on tõde. Kas suudate seda teha? Enamik meist ei suuda, sest me pole eal sellele probleemile nii tõsi­meelselt lähenenud, me pole end kunagi tõeliselt vaadanud. Mitte kunagi. Me süüdistame teisi, pehmendame asju seletamise abil või kardame vaadata. Aga kui vaatate terviklikult, siis pa­nete mängu kogu oma tähelepanu, kogu enese olemuse, kõik: silmad, kõrvad ja närvid. Osalete täieliku andumusega, mistõttu ei jää ruumi hirmule või vasturääkivusele ning konflikti ei teki.


   Tähelepanu ei ole sama mis keskendumine. Keskendumine on segajate välistamine selleks, et mingit materiaalset asja teha. Tähelepanu, mis on täielik teadvelolek, ei välista midagi. Mulle näib, et enamik meist ei ole teadlikud sellest, mida räägivad. Nad pole teadlikud ümbritsevast keskkonnast, värvidest, inimestest, puudest, pilvedest ega veevoolust. Võib­olla seetõttu, et tegeleme iseendaga, oma väikeste muredega, omaenese mõtete, naudingute, püüdluste ja auahnusega. Ja ometi räägime nii palju teadvelolekust. Kord sõitsin Indias autoga, istudes juhi kõrval. Tagaistmel arutlesid kolm isandat väga süvenenult teadveloleku üle ja esi­tasid mulle selle kohta küsimusi. Õnnetuseks vaatas juht hetkeks kõrvale, mistõttu sõitsime kitsele otsa. Need kolm tagaistmel arutasid ikka veel teadveloleku teemal märkamata, et olime kitse alla ajanud. Kui sai nende tähelepanematusele viidatud siis oli see neile suureks üllatu­seks – nad olid ju üritanud ärksad olla. Enamikuga meist on sama lugu. Me ei teadvusta väliseid ega sisemisi asju. Kui tahate mõista linnu, kärbse, puulehe või inimese ilu kogu tema keerulisuses, siis peate rakendama kogu tähe­lepanu, mis ongi teadvelolek. Te saate kogu tähelepanu mängu panna vaid siis, kui tõesti hoo­lite – s.t mõistmine on teile tõesti tähtis – siis panete mängu kogu oma südame ja meele, et väl­ja uurida. Selline teadvelolek on nagu maoga ühes toas elamine: te jälgite iga tema liigutust ning olete väga tundlik peenimagi heli suhtes, mida madu tekitab. Selline tähelepanuseisund on täielik jõud, sellises teadvelolekus ilmneb teie terviklikkus silmapilkselt.


   Kui olete end nii sügavalt vaadanud, siis võite minna veelgi sügavamale. Siinkohal ei tähenda sügavamale võrdlemist. Me mõtleme võrdlustes – sügav ja pinnapealne, õnnelik ja õnnetu. Pi­devalt mõõdame ja võrdleme. Kas on olemas sellised seisundid nagu pinnapealsus ja sügavus? Kui ütlen: “Mu meel on pealiskaudne, tühine ja piiratud”, kuidas ma siis kõike seda tean? Tean sellest, et olen võrrelnud oma meelt teie omaga, mis on terasem, võimekam, arukam ja valv­sam. Kas ma tean oma tühisust võrdlemata? Kui olen näljane, siis ma ei võrdle seda tunnet eil­se päeva näljatundega, sest viimane on vaid mõte, mälestus.


   Kui ma kogu aeg võrdlen end teiega ja pingutan, et teiega sarnaneda, siis ma salgan seda, mis ma ise olen. Seega loon ma meelepetet. Järgneb mõistmine, et igasugune võrdlemine põhjustab vaid veelgi suuremaid meelepetteid ja kannatusi. Meelepette loob ka eneseanalüüs, enese tükkhaaval tundmaõppimine või samastumine millegi endast väljapool olevaga, olgu see siis riik, lunastaja või mingi ideoloogia. Kui taipan, et kõik sellised protsessid vaid suurendavad allumist kuna konflikte tuleb juurde ja kui näen seda kõike –  siis ma hülgan selle täielikult. Siis mu meel ei otsi enam. Väga tähtis on seda mõista. Siis mu meel ei koba, otsi ega küsi enam. See ei tähenda, et mu meel oleks rahul asjadega sellistena, nagu need on, kuid selline meel pole enam pettuste küüsis mistõttu ta suudab liikuda hoopis teist laadi mõõtmes. Mõõde, milles me tavaliselt ela­me –  igapäevane elu, mis koosneb valust, naudingust ja hirmust   – see mõõde on tinginud meel ehk meel, mis esitab tingimusi. Kui valu, nauding ja hirm on läinud (mis ei tähenda rõõmu kadumist, sest rõõm ei ole sama, mis nauding), siis toimib meel sellises mõõtmes, kus pole vastuolu ega eri­stustunnet. Sõnaliselt saame minna vaid selle piirini, selle taga olevat ei saa sõnadega väljendada. Sinnani saame kirjeldada ja selgitada, aga seda ust ei ava sõnad ega selgitused. Ukse avab igapäevane teadvelolek ja tähelepanelikkus – teadvelolek sellest, kuidas räägime, mida ütleme, kuidas käime, mida mõtleme. See on nagu toa koristamine ja korrashoidmine. Toa korrashoidmine  on mingis mõttes tähtis, aga teisest küljest võttes on täiesti tähtsusetu. Tuba peab olema korras, aga korrasolek ei ava ust ega akent. See, mis avab ukse, ei ole teie tahe või ihaldus. Te ei saa seda kuidagi välja kutsuda. Kõik, mis te teha saate on hoida tuba korras, mis tähendab voorus­likkust selle enese pärast, mitte selle tõttu, mida see annab. See tähendab olla mõistlik ja korra­lik. Siis võibolla, kui teil on õnne, aken avaneb ja tuul puhub tuppa. Võibolla ka mitte. See sõltub teie meeleseisundist, mida saate mõista ainult teie ise – seda jälgides ning mitte püüdes seda kujundada, pooldada üht või teist poolt, vastu olla, nõustuda, õigustada, hukka mõista, arvus­tada – see tähendab valikuta jälgimist. Selles valikuta teadvelolekus võib avaneda uks ning te saate teada, mis on see mõõde kus pole ei konflikti ega aega.