Enese tundmaõppimine · Lihtsus ja tagasihoidlikkus ·Tingitus

Kui mõtlete, et oluline on end tunda vaid seepärast, et mina või keegi teine on teile öelnud, et see on oluline, siis sellega lõpeb vist kogu meievaheline suhtlemine. Aga kui nõustume, et on elutähtis end täielikult mõista, siis on teie ja minu suhe hoopis teistsugune ning me võime koos õnnelikult, hoolikalt ja arukalt uurida. Ma ei nõua teilt usku ega sea end üles kui autoriteeti. Mul pole teile midagi õpetada – ei ühtegi uut filosoofiat, süsteemi või mingit uut teed tõe juurde. Selle juurde ei vii mingit teed. Mistahes autoriteet, eriti mõtlemise ja mõistmise vallas, on kõige purustavam ja kurjem asi. Juhid hävitavad järgijaid ja need omakorda juhte. Teil tuleb olla iseenda õpetaja ja enese õpilane. Tuleb küsitavaks pidada kõike, mida inimene on enesestmõistetavalt arvanud väärtuslikuks või vajalikuks.

Kui te kedagi ei järgi, siis tunnete end väga üksildasena. Olge siis üksildane. Miks te kardate üksi olla? Sest siis näete end sellisena, nagu te olete ning leiate, et olete tühine, tuim, rumal, inetu, süüdiolev ja rahutu – üks tühine, ebaehtne ja tähtsusetu olevus. Vaadake sellele faktile silma, ärge põgenege selle eest. Kui põgenete, siis tekib hirm. Kui uurime ennast, siis ei tähenda see enese muust maailmast eraldamist. See pole ebaterve protsess. Üle kogu maailma on inimestel meiega ühised igapäevased probleemid, mistõttu eneseuurimine pole vähimalgi määral neurootiline tegevus. Ei ole erinevust indiviidi ja ühiskonna vahel. Fakt on see, et oleme loonud maailma eneste sarnaseks. Ärgem sattugem peadpööritavasse heitlusesse osa ja terviku vahel. Ma pean teadvustama kogu oma mina, mis on indiviidi ja ühiskonna teadvus. Vaid siis, kui meel jõuab teisele poole seda individuaalset ja ühiskondlikku teadvust, saan ma muutuda enesele valguseks, mis eal ei kustu. Kust hakkame end mõistma? Siin ma olen: kuidas peaksin end uurima ja jälgima, et näha, mis mu sees tegelikult toimub? Ma saan end jälgida vaid mingis suhtes, sest elu koosneb suhetest. Nurgas istumisest ja enese üle mõtisklemisest pole abi. Ma ei saa olla olemas omaette, olen vaid suhtes asjade, mõtete ja inimestega. Kui ma uurin enese suhteid väliste asjade ja inimestega ning sisimas toimuvaga, siis ma hakkan ennast mõistma. Iga muu laadi mõistmine on vaid mõttekujund, sest ma ei saa uurida end eraldi. Ma pole mingi mõtteline ehk kujutletav olend, mistõttu mul tuleb end uurida sellisena, nagu ma olen, mitte sellisena, nagu ma tahaksin olla.

Mõistmine ei ole mõistuspärane protsess. Enese kohta teadmiste kogumine ja enese tundmaõppimine on kaks erinevat asja, sest teadmised, mida te enda kohta kogute, on alati möödanikust pärit ning minevikuga koormatud mõte on murelik mõte. Enese tundmaõppimine ei sarnane mingi keele, tehnoloogia või teaduse õppimisega – siis tuleb muidugi koguda teadmisi ja neid meeles pidada. Oleks ju mõttetu jälle jalgratast leiutama hakata. Kuna psühholoogilises vallas on enese tundmaõppimine alati olevikus ja teadmised minevikus, siis elab enamik inimesi minevikus ja on sellega rahul. Sel juhul on teadmised meile erakordselt tähtsad. Seetõttu me kummardamegi õpetatud inimesi, neid, kes on targad ja kavalad. Aga kui te õpite kogu aeg, igal hetkel, õpite vaadates ja kuulates ning toimides, siis avastate, et õppimine on pidev kulgemine ilma minevikuta. Kui ütlete, et õpite end tundma järk-järgult, lisades vähehaaval üha enam teadmisi, siis ei uuri te end praegu sellisena, nagu olete, vaid omandatud teadmiste kaudu. Õppimine eeldab suurt tundlikkust. Kui minevikust pärit mõte valitseb oleviku üle, siis tundlikkust pole, sest mõte ei ole enam vilgas, paindlik ega virge. Enamik inimesi pole isegi kehaliselt tundlikud. Me sööme liiga palju, ei hooli õigest toitumisest, suitsetame ja joome, mistõttu meie kehad muutuvad lihavateks ja tundetuteks. Organismi tähelepanuvõime nüristub. Kuidas saab meel olla väga erk, tundlik ja selge, kui organism on tuim ja raskepärane? Võime olla tundlikud teatud asjade suhtes, mis meid isiklikult puudutavad, aga täielik tundlikkus kõige suhtes elus eeldab, et ei oleks mingit organismi ja psüühika eraldamist. See oleks täiuslik kulg. Et midagi mõista, peate elama koos sellega, seda jälgima, teadma selle sisu, loomust, struktuuri ja liikumist. Kas te olete kunagi püüdnud elada koos endaga? Kui olete, siis märkate, et teie mina ei ole püsiseisund, see on elav liikuv asi. Et selle elava asjaga koos olla, peab ka teie meel elav olema. Meel ei saa elav olla, kui see on takerdunud arvamustesse, otsustesse ja väärtustesse. Et jälgida meele ja südame toimimist, kogu enda olemust, peab teie meel olema vaba, mõistmistahtega jälgiv, mitte selline, mis nõustub ja vaidleb vastu, asub kord ühele, kord teisele poolele. Seda on väga raske teha, sest enamik ei tea, kuidas vaadata või kuulata enese olemust – nagu me ei oska ka vaadata jõe ilu või kuulata tuult puudelatvades.

Kui me mõistame hukka või õigustame, siis ei näe me selgelt, ka siis mitte, kui meel lõputult lobiseb. Siis ei jälgi me seda, mis on, vaid vaatame projektsioone, mis me enesest oleme teinud. Igaühel meist on kujutelm, see pilt ei lase meil näha, kes me tegelikult oleme. Üks raskemaid asju maailmas on lihtsalt vaadata midagi. Kuna meel on väga oluline, oleme kaotanud sellise omaduse nagu lihtsus. Ma ei mõtle lihtsust riietes või toidus, niudevöö kandmist või rekordilist nälgimist või mistahes lapsikut mõttetust, mis nn pühakud levitavad, vaid lihtsust, mis suudab asju vahetult ja hirmuta vaadata – vaadata meid, nagu me oleme, ilma mingi moonutuseta. See tähendab, et kui me valetame, siis ka tunnistame seda, mitte ei varja ega põgene selle eest. Enese mõistmiseks on vaja suurel määral tagasihoidlikkust. Kui ütlete: “Ma tunnen ennast,” siis olete juba lakanud end tundma õppimast. Samuti sel juhul, kui ütlete: “Pole midagi enda juures tundma õppida, sest ma olen vaid kimp mälestusi, mõtteid, kogemusi ja tavasid.” Kui arvate, et olete midagi saavutanud, siis kaotate süütuse ja tagasihoidlikkuse. Sellest hetkest peale, mil olete jõudnud järeldusele või hakkate asju uurima teadmistest lähtuvalt, on lugu läbi, sest siis tõlgendate iga elavat asja vanades mõistetes. Kui teil aga pole kindlat toetuspunkti, kui pole kindlat veendumust ega lõpetatust, siis on vabadus vaadata ja teostada. Kui vaatate vabadusega, siis see, mida näete, on alati uus. Enesekindel inimene on surnud inimene.

Kuidas saame olla vabad vaatama ja õppima, kui meie meelt on sünnist saati kitsukese mina raames kujundanud teatud kultuur. Sajandeid oleme olnud tingitud rahvusest, kastist, klassist, tavadest, usundist, keelest, haridusest, kirjandusest, kunstist, kommetest, lepingutest, kõikvõimalikust propagandast, majanduslikust survest, toidust mida sööme, kliimast milles elame, perekonnast, sõpradest, oma kogemustest – igast mõjutusest, mida vähegi suudate kujutleda. Seetõttu on meie reageeringud igale probleemile samuti tingitud. Kas olete teadlik, et olete tingitud ehk erinevate tingimuste küüsis? Seda tulebki kõigepealt küsida, mitte seda, kuidas olla vaba sellest tingitusest. Võib juhtuda, et te ei saagi vabaks, ja kui ütlete: “Ma pean sellest vabanema,” siis võite langeda veel ühe tingimuse lõksu. Kas olete teadlik asjaolust, et olete tingitud? Kas teate, et isegi siis, kui vaatate puud ja ütlete: “See on tamm,” või “see on banjanipuu,” on puu nimetamine (botaaniline õpetatus) niivõrd teie mõtet mõjutanud, et see sõna tuleb teie ja selle puu tegeliku nägemise vahele? Et puuga kontakti leida, ei aita sõna teid kuidagi. Te peate seda puudutama. Kuidas teada, et olete tingitud? Mis ütleb teile seda? Mis ütleb teile, et olete näljane – mitte teoreetiliselt vaid tegelikult. Kuidas teada saada tõsiasja, et olete tingitud? Kas selle järgi, kuidas reageerite mingile probleemile või väljakutsele? Te reageerite igale väljakutsele vastavalt oma tingitusele ning kuna see on puudulik, siis ei ole ka teie reageerimine täielik. Kui te saate sellest teadlikuks, kas siis tingitus rassist, usundist ja kultuurist ei tekita teis vangistustunnet? Võtke üks tingituse vorm – rahvus – saage sellest teadlikuks ning vaadake, kas te naudite seda või mässate selle vastu. Kui mässate, kas tahate siis vabaneda igasugusest sõltuvusest? Kui olete rahul, siis te ei tee selle suhtes ilmselt midagi. Kui te olete rahulolematu ja sellest teadlikuks saate, siis taipate, et te pole ealeski midagi rahulolevalt teinud. Seetõttu oletegi pidevalt olnud möödanikus koos surnutega.

Te märkate oma sõltuvust vaid siis, kui naudingu jätkuvuses või piina vältimises tekib konflikt. Kui kõik teie ümber on parimas korras – abikaasa armastab teid ja teie teda, teil on ilus maja, kenad lapsed ja piisavalt raha, ei märka te sõltuvust üldsegi. Aga kui tekib häire – abikaasa vaatab kedagi teist või jääte ilma rahast või on tekkinud sõjaoht või mingi muu kannatus – siis te teate, et olete sõltuv. Kui võitlete mingi segadusega või kaitsete end mingi välise või sisemise ohu eest, siis olete enese sõltuvusest teadlik. Kuna enamik meist on suurema osa ajast kas siis pinnapealselt või sügavalt häiritud, siis osutab just see häiritus tõsiasjale, et me oleme sõltuvad. Kuni looma hellitatakse, reageerib ta kenasti, aga hetkel, mil ta tajub vaenulikkust, tuleb esile kogu temas peituv agressiivsus. Me oleme rahutud elu, poliitika, majandusliku olukorra, hirmu, julmuse ja kannatuste pärast nii maailmas kui ka meis enestes millest me taipamegi kui kohutavalt oleme sõltuvad. Mida me teeme? Võtame selle rahutuse omaks ja elame edasi nagu enamik seda teeb? Harjume sellega nagu inimene harjub elama valutava seljaga? Kannatame ära? Meis kõigis on kalduvus asjaga leppida, ära harjuda, olukordi süüdistada: “Oh, kui asjad oleks õigesti, siis oleksin minagi teistsugune.” Või “Andke mulle võimalus ja ma teostan end.” Või “Mind rõhub kogu see ülekohus.” Me süüdistame pidevalt oma muredes teisi, elukeskkonda või majanduslikku olukorda. Kui inimene harjub rahutusega, siis tähendab, et tema hing muutub tuimaks, nagu ka siis, kui inimene harjub ümbritseva iluga niivõrd, et ei märkagi seda enam. Inimene muutub sel juhul ükskõikseks, kalgiks ja paksunahaliseks ning tema hing on üha tuimem. Kui me ei harju, siis püüame rahutuse eest põgeneda mingi narkootikumi abil, liituda poliitilise parteiga, karjuda, kirjutada, minna jalgpallivõistlustele või kirikusse või siis leiame mingi muu meelelahutuse. Miks me tegelike asjaolude eest põgeneme? Me kardame surma – selle toon ma lihtsalt näiteks – ning seetõttu leiutame igasuguseid teooriaid, lootusi ja uskumusi, et maskeerida surma kui fakti. Aga see jääb ikkagi faktiks. Et mingit tõsiasja mõista, tuleb seda vaadata mitte selle eest ära joosta. Enamik meist kardab nii elu kui ka surma. Kardame oma pere pärast, avalikku arvamust, kaotada oma tööd, turvalisust ja sadu muid asju. Lihtne tõik on see, et oleme hirmul, sest ei suuda faktile otsa vaadata. Te saate mingi tõsiasjaga silmitsi seista vaid olevikus ja kui te ei lase sel sündida, kuna põgenete alati selle eest, siis ei suuda te eal seda fakti kohata. Kuna oleme loonud terve põgenemisviiside süsteemi, siis oleme põgenemisharjumuse küüsis.

Kui teis on veel tundlikkust ja tõsimeelsust, siis saate teadlikuks nii enese tingitusest kui ka ohtudest, mida see endaga kaasa toob, julmusest ja vihavaenust, milleni see viib. Miks te sel juhul, kui näete ohtu, ei toimi? Kas sellepärast, et olete laisk, mis tähendab, et teil on vähe jõudu? Ometi ei jää teil jõust puudu, kui näete vahetut füüsilist ohtu, nagu näiteks madu tee peal, kuristikku või tulekahju. Miks te siis ei toimi, kui näete enese tingitusest tulenevat ohtu? Kui näeksite natsionalismi ohtlikkust teie julgeolekule, kas te siis tegutseksite? Vastus on selles, et te ei näe. Mõistuspärase analüüsi abil võite näha, et natsionalism viib enese-hävitamiseni, aga selles arusaamises puudub emotsionaalne sisu, mis on paratamatult vajalik asja tähtsuse taipamiseks. Kui näete enese tingitusest ja sõltuvusest tulenevat ohtu vaid tühipalja mõistusliku ilminguna, siis ei tee te selle suhtes midagi. Nähes ohtu vaid ideena, tekib konflikt idee ja toimimise vahel ning see konflikt võtab teie jõu ära. Vaid sel juhul, kui näete tingitust ja sellest tulenevat ohtu vahetult nagu näete kuristikku jalge ees, siis te toimite. Seega nägemine on toimimine. Enamik meist kulgeb läbi elu tähelepanematult, reageerides mõtlemata vastavalt sellele keskkonnale, milles oleme üles kasvanud. Sellised suhtumised toovad vaid orjust ja sõltuvust juurde, aga kui pöörate kogu tähelepanu sellele sõltuvusele, siis näete, et olete minevikust vaba, see langeb loomulikult teie küljest ära.