Vaatamine ja kuulamine ·Kunst ·Ilu ·Kasinus · Kujutelmad · Probleemid · Vahemaa

 

   Oleme uurinud armastuse loomust ja jõudnud teemani, mis minu arvates nõuab veelgi suuremat teravust ja teadvelolekut. Oleme avastanud, et enamiku inimeste jaoks tähendab armastus mu­gavust, turvatunnet, midagi, mis tagab neile ülejäänud eluks pideva emotsionaalse rahuldatuse. Siis astub ligi keegi minutaoline ja pärib: “On see siis tõesti armastus?” ning palub, et te vaatak­site enesesse. Te püüate mitte vaadata, sest see on väga häiriv. Parem on arutleda hinge üle või vahetada mõtteid poliitilise ja majandusliku olukorra teemal. Aga kui  olete nurka surutud ja teil tuleb vaadata, siis taipate, et see, mida olete pidanud armastuseks, ei ole seda sugugi. See on vastastikune rahuldamine, teineteise ärakasutamine. Kui ma ütlen: “Armastusel ei ole homset ega eilset” või “Kui pole keset, siis on armastus”, siis on öeldu tõde minu jaoks, aga teie jaoks mitte. Võite seda tsiteerida ja teha sellest vormeli, aga see ei kehti. Teil tuleb ise seda tõsiasja näha, aga see eeldab vabadust vaadata igasuguse huk­kamõistmise, arvustamise, nõustumise või mittenõustumise puudumist.


   Vaadata või kuulata – see on sama – on üks raskemaid asju elus. Kui teie silmi pimestavad mured, siis te ei näe päikeseloojangu ilu. Enamik meist on kaotanud kokkupuute loodusega. Tsivi­liseeritud maailm suundub üha enam suurlinnade suunas. Oleme aina enam linna-inimesed, kes elavad kitsukestes korterites ja meil pole piisavalt ruumi sellegi jaoks, et hommikul ja õhtul taevast vaadata. Oleme kaotanud kokkupuute paljude ilusate asjadega. Kas olete märganud, kui vähesed inimesed silmitsevad päikesetõusu, -loojangut, kuupaistet või valguse peegeldumist vees? Kuna oleme kaotanud kontakti loodusega, arendame seda enam oma intellektuaalseid võimeid. Loeme rohkesti raamatuid, külastame muuseume, kuulame kontserte, vaatame telerit ning meil on veel palju muid meelelahutusi. Osundame lõputult teiste inimeste mõtetele ning mõtleme ja räägime väga palju kunstist. Miks me niivõrd kunstist sõltume? Kas see on mingi põgenemine või stimuleerimine? Kui olete vahetus kokkupuutes loodusega, jälgite lindude lendu, taeva ilu, varje küngastel või ilu teise inimese näol, kas te ka siis tahaksite minna muuseumi, et pilte vaa­data? Võib-olla vajate mingit stimuleerimist seepärast, et te ei tea, kuidas vaadata kõiki neid asju, mis teid ümbritsevad. Üks usuõpetaja tavatses õpilastega igal hommikul vestelda. Kord oli ta just kõnelavale astumas, kui tuli väike lind, istus aknalauale ja hakkas kõigest südamest laulma. Kui lind laulmise lõpe­tas ja ära lendas, lausus õpetaja: “Tänane jutlus on läbi.” Mulle tundub, et üks raskemaid asju on tõesti selgelt näha, mitte ainult väliseid asju, vaid ka siseelu. Kui ütleme, et näeme puud, lille või inimest, kas me siis ikka tõesti näeme neid? Või näeme pelgalt kujutelma, mille loob vastav sõna? Kui vaatate puud või pilve õhtutaevas mis on täis valgust ja rõõmu, kas te tegelikult näete seda, mitte ainult silmadega ja mõistuspäraselt, vaid täielikult? Kas olete kunagi proovinud vaadata mõnd objekti – näiteks puud – ilma seoste ja teadmisteta mis teil selle kohta on, ilma eelarvamuste, otsustuste ja sõnadeta mis loovad teie ja puu vahele va­heseina ning ei lase teil näha teda sellisena, nagu ta on? Proovige ja vaadake, mis juhtub, kui te silmitsete puud kogu oma olemusega, kogu oma väega. Selles intensiivsuses leiate, et polegi mingit vaatlejat: on vaid tähelepanu. Vaatleja ja vaadeldav on olemas siis, kui tegu on puudu­liku tähelepanuga. Kui vaatate midagi täieliku tähelepanuga, siis pole ruumi mingite mõistete, vormelite või mälestuste jaoks. Seda on oluline mõista, sest me siseneme valda, mis nõuab vä­ga hoolsat uurimist. Vaid selline meel, mis vaatab täieliku eneseloovutusega puud, tähti või sillerdavat jõevett, teab, mis on ilu, ning kui me tõesti näeme, siis oleme armastuseseisundis. Üldiselt tunneme ilu võrdluse või inimese loodu läbi, mis tähendab ilu omistamist mingile objektile. Ma näen hoo­net, mida pean kauniks ning ma hindan seda ilu oma arhitektuurialaste teadmiste ja teiste nähtud hoonetega võrdlemise teel. Kuid nüüd küsin eneselt: “Kas on ilu ilma objektita?” Kui on olemas vaatleja, kes on tsensor, kogeja, mõtleja, siis ilu pole, sest ilu on midagi välist, midagi, mi­da vaatleja vaatab ja hindab, aga kui vaatlejat pole – see eeldab põhjalikku mõtlust ja uurimist – siis ongi ilu ilma objektita. Ilu seisneb vaatleja ja vaadeldava täielikus hülgamises ning see eneseloovutus eeldab totaalset kasinust. Mitte kasinust, mis on omane preestrile ning seisneb kalkuses, keeldudes, reeglites ja kuulekuses ega ka mitte kasinust riietes, mõtetes, toidus ja käitumises vaid täielikult lihtsa olemise kasinust, mis tähendab täielikku alandlikkust. Siis pole mingit saavutamist ega redelit mida mööda ronida. On vaid esimene samm ja see on igikestev samm. Ütleme, et jalutate oma­ette või kellegagi koos ning ei räägi. Teid ümbritseb loodus, ükski koer ei haugu, autod ei sõi­da, isegi linnud ei siputa tiibu. Olete täiesti vaikne ja ka loodus teie ümber on tervenisti vaikne. Selles vaikuses, mis hõlmab nii vaatlejat kui ka vaadeldavat – kui vaatleja ei tõlgi nähtut mõt­teisse – ilmneb ilu. Pole loodust ega vaatlejat, on vaid üksiolev meel; meel on üksi, mitte eral­datud, üksi vaikuses ja see vaikus on ilu. Kui armastate, on siis mingi vaatleja olemas? Vaatleja on olemas vaid siis, kui armastus muundub ihaks ja naudinguks. Kui armastusega ei liitu iha ja nauding siis on see armastus tugev. Nagu ilugi on see iga päev midagi täiesti uut. Nagu ma ju­ba ütlesin, armastusel pole eilset ega homset.


   Vaid sel juhul, kui näeme mingi ettemoodustatud kujutelmata, saame olla millegagi vahetus kokkupuutes. Kõik meie suhted on tegelikult kujutletavad. See tähendab, et nad põhinevad mõt­te loodud kujutelmal. Kui mul on teist mingi kujutelm ja teil minust samuti, siis ei näe me ju loomulikult teineteist sellistena, nagu me tegelikult oleme. Näeme kujutelmi mis oleme tei­neteisest loonud ja mis takistavad meid kokku puutumast ning seetõttu meie suhted nässu lähe­vadki. Kui ütlen, et tunnen teid, siis mõtlen sellega, et tundsin teid eile. Ma ei tunne teid tegelikult praegu. Kõik, mis ma tean, on vaid minu kujutelm teie kohta. See kujutelm koosneb sellest, mis te olete öelnud minu kiitmiseks või solvamiseks, mis te mulle teinud olete; see koosneb kõigist teiega seonduvatest mälestustest ning teie kujutelm minust tekib samal moel. Need kujutelmad suhtlevad omavahel ja ei lase meil teineteisega tõeliselt lähedaselt kokku puutuda.  Kahel inimesel, kes on kaua koos elanud, on teineteisest mingi kujutelm, mis ei lase tekkida tõelisel suhtel. Kui mõistame suhet siis saame koos toimida aga koostoimimine ei saa kuidagi kujuneda läbi kujutelmade, sümbolite või ideoloogiliste mõistete. Vaid siis, kui mõistame oma­vahelise tõelise suhte olemust on armastus võimalik. Kui meil on kujutelmad, siis on armastus tõrjutud. Seetõttu on oluline mõista, mitte mõistuspäraselt, vaid tegelikult oma igapäevaelus seda, kuidas te olete loonud kujutelmad oma abikaasa, naabri, lapse, maa, juhtide, poliitikute, jumalate kohta – need ongi ainult kujutelmad. Need kujutelmad loovad vahemaa teie ja vaadeldava vahele ning selles vahemikus on konflikt. Nüüd uurime koos kas on võimalik sellest vahemikust nii enesest väljas kui ka enda sees vaba olla, sest see vahemik lahutab inimesi kõigis suhetes. Tähelepanu, mille te mingile probleemile pühendate, ongi jõud, mis selle probleemi lahendab. Kui teie tähelepanu on täielik, kui annate kõik, mis teis on siis ei ole mingit vaatlejat. On vaid tähelepanuseisund, mis on täielik jõud ja see täielik jõud on arukuse kõrgeim vorm. Loomuli­kult peab see meeleseisund olema täiesti vaikne ja see vaikus tuleneb täielikust tähelepanust. See pole distsiplineeritud vaikus. See täielik vaikus, milles pole ei vaatlejat ega ka vaadeldavat on avatud meele kõrgeim vorm. Seda, mis selles seisundis toimub ei saa sõnadega väljen­dada, sest sõnadega öeldu pole tõelisus. Et seda leida peate omal nahal kogema.  Iga probleem on muude probleemidega seotud, mistõttu siis, kui suudate ühe neist täielikult la­hendada – pole tähtis, millise – näete, et suudate hõlpsasti lahendada ka kõik ülejäänud. Jutt on mõistagi psühholoogilistest probleemidest. Oleme juba näinud, et probleem on olemas vaid ajas, siis, kui me kohtame mingit asja mittetäielikult. Seega tuleb meil olla teadlik probleemi loomusest ja ülesehitusest ning seda täielikult näha. Ühtlasi peame kohtama probleemi kohe kui see tekib ja lahendama selle viivitamatult, et see ei jõuaks meeles juurduda. Kui lasta prob­leemil kesta kuu, päeva või isegi mõne minuti siis see juba moonutab meelt. Kas on võimalik kohata probleemi vahetult mingi moonutuseta, olla sellest otsekohe täielikult vaba ja mitte lasta säilida mälestusel, meelekriimustusel? Mälestused on need kujutelmad, mida me kaasaks kanname ning need kujutelmad kohtavad eluks nimetatud erakordset asja mistõttu te­kib vasturääkivus ja sellest konflikt. Elu on väga tõeline, pole mingi mõtteline kujund, aga kui võtate selle vastu kujutelmade vahendusel, siis tekivad probleemid.


   Kas on võimalik kohata iga asja ilma aegruumilise vahemikuta, et poleks lõhet minu ja selle vahel mida ma kardan? See on võimalik vaid siis, kui vaatleja, kes loob kujutelma, kes on ko­gum mälestusi ja mõtteid, kimp abstraktsioone, ei ole pidev. Kui vaatate tähti, siis on olemas neid tähti vaatav mina; taevas on täis eredaid tähti, õhk on meeldivalt jahe ning kohal on teie isik, vaatleja, kogeja, mõtleja, teie oma valutava südamega, teie, kese, mis loob vahemaa. Te ei mõista vahemikku enese ja tähtede vahel, enese ja oma abi­kaasa või sõbra vahel, sest te pole kunagi vaadanud ilma kujutelmata ning seetõttu te ei teagi, mis on ilu või armastus. Te räägite ja kirjutate sellest, aga pole seda tunda saanud, välja arvatud täieliku eneseloovutuse harvad hetked. Kuni on olemas kese, mis loob enda ümber ruumi, seni pole ei armastust ega ka ilu. Kui keset ja piirjoont pole siis on armastus. Kui armastate siis te olete ilu. Kui vaatate teise inimese nägu, siis vaatate keskmest, mis loob vahemaa kahe inimese vahele ning seetõttu ongi meie elu nii sisutu ja tundetu. Te ei saa armastust ega ilu viljelda ega tõde leiutada aga kui olete pidevalt teadlik sellest, mida teete, siis suudate kasvatada teadvelolekut, mille abil hakkate nägema naudingu, iha ja kurbuse loomust ning inimese äärmist üksildust ja tüdimust. Siis võite kohata seda, mida me siinkohal nimetame vahemikuks. Kui teie ja jälgitava objekti vahel on vahemik, siis te teate, et armastust pole. Ilma armastuseta loote vaid piina olenemata sellest, kuidas te ka ei püüaks maailma parandada, uut korda luua või uuendusi arutada. Seega sõltub kõik teist. Pole ühtegi juhti, õpetajat, kedagi, kes ütleks teile mida teha. Te olete üksi selles hullumeelses ja julmas maailmas.