Inimese otsingud · Piinlev meel · Tavapärane lähenemisviis · Lugupeetavuse lõks·Inimene ja isik ·Olelusvõitlus · Inimese põhiloomus · Vastutus · Tõde · Enesemuutmine  · Jõu killustamine ·Autoriteetidest vabanemine


  Läbi aegade on inimene otsinud midagi, mis on väljaspool teda ennast ja sealpool materiaalset heaolu; midagi, mida me nimetame tõeks, Jumalaks või teispoolsuseks, ajatut seisundit; midagi, mida ei saa häirida asjaolud, mõtted või inimlik rikutus. Inimene on alati küsinud: “Millest see kõik tuleb? Kas elul on üldse mingi mõte?” Ta näeb elu määratut segadust, kõiki neid julmusi, ülestõuse, sõdu, lõputuid jaotusi usu, ideoloogia ja rah­vuse alusel ning küsib sügava ja püsiva pettumustundega: „Mida peaks tegema, mis on see, mida me nimetame elamiseks? Kas on midagi väljaspool seda?” Leidmata seda tuhande nimega nimetut asja, mida ta on alati otsinud, kultiveerib inimene usku – päästjasse või ideaali – ning usk sigitab alati vägivalda. Selles pidevas võitluses, mida nimetame elamiseks, püüame paika panna käitumiskoodeksit vas­tavalt sellele ühiskonnale, milles oleme üles kasvanud – olgu see siis kommunistlik või nn vaba ühiskond. Võtame omaks mingi käitumisstandardi kui osa hindude, muhameedlaste või krist­laste (vastavalt sellele, kes me parasjagu juhtume olema) pärimusest. Loodame, et keegi ütleb meile, milline käitumine ja mõtlemine on õige või väär. Seda malli järgides muutuvad meie käitumine ja mõtlemine masinlikuks. Sel juhul on meie reaktsioonid automaatsed, mida on iseenda puhul hõlbus märgata.

 

   Sajandeid on õpetajad, autoriteedid, raamatud ja pühakud meile valmis pudi suhu pistnud. Me anume: “Räägi, mis on sealpool neid künkaid, mägesid ja maakera?” ning oleme saadud kirjel­dustega rahul, mis tähendab seda, et elame sõnadest ning meie elu on pealiskaudne ja tühi. Oleme tühised inimesed. Elame sellest, mida meile on räägitud, juhituna kas enese kalduvustest või siis asjaolude ja keskkonna sunnist. Oleme kõikvõimalike mõjude tulemus ja meis pole mi­dagi uut, midagi, mida oleksime ise avastanud; ei midagi algupärast, ürgset või kirgast. Kogu usuajaloo vältel on usujuhid meile kinnitanud, et kui peame kinni teatud rituaalidest, kor­dame teatud palveid või mantraid, järgime kindlaid malle, surume alla oma soove, kontrollime oma mõtteid, õilistame oma kirgi, piirame himusid ja hoidume seksuaaltungi rahuldamisest – siis, pärast piisavat keha ja hinge piinamist leiame midagi, mis on kõrgemal sellest tühisest elust. Ja seda ongi miljonid nn religioossed inimesed läbi aegade teinud: kas siis eraldatuses, minnes kõrbesse, mägedesse või koopasse või hoopis rännates kerjamiskausiga külast külla või liitudes kloostrikogudusega ning sundides oma meelt kindlaksmääratud malli järgima. Kuid piinatud, murtud meel, meel, mis tahab igasugusest rahutusest pääseda, meel, mis on välismaa­ilma maha salanud ning distsipliini ja kuulekuse abil tuimaks tehtud – säärane meel, kui kaua ta ka ei otsiks, leiab vaid vastavalt oma moonutustele. *

 

* See tähendab, et vigadest ehk pattudest – isekusest, himudest, soovidest – ei vabane jõuga neid alla surudes, vaid neid nähes, mõistes, teadvustades, seejärel neist välja kasvades. Ini­mene, kes nii kaugele pole veel arenenud, kes oma meelt piinab, kes eneses midagi maha surub ja oma soovidega võitleb, ei ole veel tõelisust usaldav, vaimne. (Toim.)

 

   Et teada saada, kas tõesti on või ei olegi midagi sealpool seda rahutut, süüdlaslikku, hirmul ja võistlevat olemasolu, peab inimesel olema hoopis teistsugune lähenemisviis. Tavapärane mee­tod kulgeb servalt sissepoole ning püüab aja, harjutamise ja loobumise kaudu järk-järgult leida seda sisemist lille, sisimat ilu ja armastust – tegelikult tehakse kõik selleks, et muutuda piira­tuks, väiklaseks ja ebaehtsaks. Avane vähehaaval, võta endale selleks aega, homme või järgmi­ses elus saavutad – kui inimene lõpuks jõuab keskmeni, siis ei leia ta sealt midagi, sest ta hing on muutunud võimetuks, tuimaks ja tundetuks. Olles jälginud seda protsessi, küsib inimene endalt, kas kuidagi teisiti ei saaks, kas oleks või­malik keskmest plahvatada? Maailm võtab tavapärase lähenemisviisi omaks ja järgib seda. Meis asuva segaduse esmane põhjus on kellegi teise poolt lubatud tõeluse otsimine: järgime mehhaaniliselt kedagi, kes lubab meile mõnusat vaimset elu. See on kõige erakordsem tõsiasi, et kuigi enamik meist on poliiti­lise türannia ja diktatuuri vastu, võtame sisimas omaks kellegi teise autoriteedi, türannia, mis väänab meie hinge ja eluviisi. Seega, kui meie mitte intellektuaalselt vaid tegelikult ja täielikult hülgame igasuguse nn vaimse autoriteedi, kõik kombetalitused, rituaalid ja dogmad, siis tähen­dab see, et oleme üksi ja vastuolus ühiskonnaga. Me lakkame olemast lugupeetud inimesed. Lugupeetav inimene ei saa kuidagi läheneda sellele piiritule ja mõõdetamatule tõelusele. Olete alustanud millegi täiesti võltsi – tavapärase lähenemisviisi – eitamisest, aga kui see eitus on vaid reageering, siis olete loonud veel ühe mõttemudeli, mille lõksu langete. Kui arvate intellek­tuaalselt, et eitamine on väga hea mõte, aga ei tee selleks midagi, siis ei jõua te edasi. Kui aga eitate selle tõttu, et mõistate asja totrust ja lapsikust, kui põlgate selle ära võimsa taipamise mõjul, sest olete vaba ja ei karda, siis loote eneses ja enda ümber suure rahutuse, kuid te astute lugu­peetavuse lõksust välja. Siis leiate, et te ei püüdle enam. See on esimene asi, mida tuleb õppida – mittepüüdlemist. Kui püüdlete, siis te tegelikult vaid jõllitate vaateaknaid.


  Küsimusele, kas on või ei ole Jumalat, tõde, sealpoolsust või mis iganes nime te sellele panete, ei saa iialgi vastata raamatud, preestrid, filosoofid või lunastajad. Keegi ega miski peale teie ei saa sellele küsimusele vastata ning seetõttu tuleb ennast tunda. Ebaküpsus seisneb täielikus teadmatuses enesest. Enese mõistmine on tarkuse algus. Mis on ise, teie isikupärane mina? Ma arvan, et on olemas erinevus inimese ja üksikisiku vahel. Isik on paikne olemisliik, mis elab teataval maal, kuulub teatavasse kultuuri, ühiskonda ja usku. Inimolend ei ole paikne olemisliik – ta on kõikjal. Kui isik toimib vaid elu tohutu välja ühes kindlas nurgas, siis pole tema tegevus sugugi tervikuga seotud. Nii tuleb meeles pidada, et me räägime tervikust, mitte osast, sest suuremas sisaldub väiksem, aga väiksemas ei ole suuremat. Isik on see väike, sõltuv, õnnetu ja pettunud olemisliik, mis on rahul oma väikeste jumalate ja tillukeste tavanditega, kuna aga inimene huvitub kogu maailma heaolust, õnnetusest ja segadusest.


  Meie, inimesed, oleme endiselt sellised, nagu oleme olnud ammusest ajast – tohutult ahned, kadedad, agressiivsed, armukadedad, murelikud ja meeleheitlikud juhuliste rõõmu- ja lembe­hetkedega. Kujutame endast kummalist segu vihkamisest, hirmust ja leebusest, oleme ühtaegu vägivaldsed ja rahumeelsed. Välises plaanis on toimunud areng härjavankrist reaktiivlennukini, aga psühholoogiliselt pole üksikisik sugugi muutunud ja üle kogu maailma on ühiskonna struk­tuuri loonud üksikisikud. Väline ühiskondlik struktuur on meie inimlike suhete sisemise psüh­holoogilise struktuuri tagajärg, sest üksikisiku on vorminud inimese kui liigi kogemuste, tead­miste ja käitumise kogusumma. Igaüks meist on kogu möödaniku varamu. Üksikisikus peegel­dub kogu inimsugu. Kogu inimese arengulugu on kirjutatud igaühesse meist. Vaadelge, mis toimub tegelikult teie sees ja väljaspool teid selles võistluskultuuris ihal­dusega võimu, positsiooni, mõjukuse, tehtud nime, edu ja kõige sellega kaasnevaga. Jäl­gige saavutusi, mille üle te nii uhked olete, kogu seda eluks nimetatavat möllu, milles hargne­vad kõikvõimalikud konfliktsed suhted, tuues enesega kaasa vihavaenu, vastuseisu, tooruse ja lõputud sõjad. See tander, see elu on  kõik, mida me teame ning kuna me ei suuda mõista to­hutut olelusvõitlust, siis me loomulikult kardame seda ja põgeneme selle eest igasuguste osa­vate abinõude abil. Meid hirmutab ka tundmatus – surm ja see, mis tuleb sealpool homset. See­ga kardame nii teadaolevat kui ka tundmatut. Säärane on meie igapäevane elu ja selles pole mingit lootust, mistõttu igasugune filosoofia ja teoloogia on üksnes põgenemine tegelikkusest.


  Kõik välised muutused, mida on endaga kaasa toonud sõjad, revolutsioonid, uuendused, seadu­sed ja ideoloogiad, on jätnud inimese põhiloomuse ja seetõttu ka ühiskonna olemuse samasugu­seks. Inimolenditena, kes elavad selles ebardlikult inetus maailmakorras, küsigem endilt, kas saab lõppu teha ühiskonnale, mis põhineb võitlusel, julmusel ja hirmul? Teha lõpp süsteemile mitte kui intellektuaalsele kontseptsioonile või lootusele, vaid kui tegelikule faktile nii, et hing muutuks värskeks, uueks ja süütuks ning suudaks luua hoopis teistsuguse maailma. See saab juhtuda vaid siis, kui igaüks meist tõdeb, et meie kui üksikisikud, kui inimolendid kus tahes me parasjagu elame või mis iganes kultuuri me ka kuulume, oleme täielikult vastutavad kogu maa­ilma seisundi eest. Igaüks meist vastutab iga sõja eest, sest meie elud on täis viha ning meid lahutavad üksteisest rahvuslus, isekus, meie jumalad, eelarvamused ja ideaalid. Vaid siis, kui taipame, mitte mõis­tuslikult vaid sama tõeliselt nagu tajume nälga või valu, et nii teie kui ka mina vastutame kogu kaose eest, kogu maailma viletsuse eest, sest oleme sellele igapäevases elus kaasa aidanud ning oleme osa sellest ebardlikust ühiskonnast kõigi sõdade, jaotuste, inetuse, tooruse ja ahnusega  – alles siis me toimime.


  Aga mida saab üks inimolend teha, mida saame teie ja mina teha, et luua teistsugust ühiskonda? Me küsime endilt väga tõsise küsimuse. Kas üldse saab midagi teha? Mida suudame teha? Kas keegi ütleb meile? Inimesed on seda meile öelnud. Nn vaimsed juhid, kes peaks neid asju meist paremini mõistma, on meile rääkinud, püüdes meid moonutada ja mingi uue malli järgi vor­mida. Seeläbi pole me kuigi kaugele jõudnud. Elukogenud ja õpetatud inimesed on meile öelnud, mida teha, aga see pole meid edasi viinud. On räägitud, et kõik teed viivad tõeni – sinul kui hindul on oma tee, ja kellelgi teisel, kes on kristlane või muhameedlane, jällegi oma ning kõik kohtuvad sama ukse juures, mis on, kui seda lähemalt vaadata, nii ilmselt mõttetu. Tõel pole mingit teed ja selles ongi tõe ilu, et see on elav. Surnud asja juurde viib tee, sest see seisab paigal. Aga kui te näete, et tõde on miski, mis elab ja liigub, millel pole puhkepaika, mis ei asu üheski pühakojas, mošees ega kirikus, mille juurde teid ei saa viia ükski usund, õpetaja ega fi­losoof  –  mitte keegi – siis näete ka seda, et see elav asi on see, mis te ise tegelikult olete: teie viha, julmus, vägivald, meeleheide, ahastus ja kannatus, milles te elate. Kõige selle mõistmises on tõde ja te suudate seda mõista vaid juhul, kui teate, kuidas neid asju oma elus vaadata. Te ei saa vaadata läbi mingi ideoloogia, sõnadest sirmi kaudu, läbi lootuste ja hirmude. Seega näete, et te ei saa kellestki sõltuda. Ei ole teejuhti, õpetajat ega autoriteeti. Olete vaid teie ise, teie suhe teiste inimestega ja maailmaga ja muud ei midagi. Kui taipate seda, siis tuleneb sellest mõistmisest kas suur meeleheide, millega kaasnevad küünilisus ja kibedus, või mõist­mine, et ainult teie ise vastutate maailma ja enda eest – selle eest, mida mõtlete ja tunnete ning kuidas tegutsete. Igasugune enesehaletsus kaob. Tavaliselt süüdistame jõuliselt teisi, mis aga on üks enesehaletsemise vormidest.


  Kas mina ja teie suudame endis ilma välise mõjuta, igasuguse veenmiseta, karistust kartmata esile kutsuda täieliku revolutsiooni, psühholoogilise muutumise, et me enam ei oleks julmad, vägivaldsed, võistlevad, murelikud, hirmul, ahned, kadedad ja kõike muud, mis kuulub meie loomuse avaldumisvormide hulka, mis on üles ehitanud selle roiskunud ühiskonna, kus me oma igapäevast elu elame? On oluline juba algusest peale mõista, et ma ei sõnasta mingit filosoofiat või teoloogilist süs­teemi. Mulle näib, et kõik ideoloogiad on täiesti ogarad. Tähtis pole mitte elufilosoofia, vaid selle vaatlemine, mis meie igapäevases elus sees- ja väljaspool tegelikult toimub. Kui vaatlete toimuvat väga teraselt ja uurite seda, siis näete, et see põhineb mõistuslikul kontseptsioonil. Mõistus ei hõlma kogu olemasolu vaid on üksnes kild. Kild, kuitahes targalt tehtud, iidne ja pärimuslik see ka ei oleks, on siiski vaid väike osa olemasolevast – aga meil tuleb tegemist teha elu terviklikkusega. Kui vaatame maailmas toimuvat, siis hakkame mõistma, et ei ole vä­list ega sisemist protsessi, on vaid üks ühtne protsess, totaalne kulg, mille puhul sisemine lii­kumine väljendab end välises ja viimane omakorda avaldab mõju sisemisele. Olla võimeline seda vaatama – see on minu meelest kõik, mida on vaja, sest kui teame, kuidas vaadata, siis saavad asjad selgeks ning vaatamiseks pole vaja ei filosoofiat ega õpetajat. Keegi ei pea teile ütlema, kuidas vaadata, te lihtsalt vaatate. Kas suudate, nähes kogu seda pilti, mitte sõnaliselt vaid tegelikult, end kergelt ja spontaanselt muuta? See on tõeline küsimus. Kas on võimalik tekitada täielikku revolutsiooni psüühikas? Huvitav, kuidas te sellele küsimusele reageerite? Võite öelda: “Ma ei taha muutuda” ja nii ar­vab enamik inimesi, eriti need, kes on sotsiaalselt ja majanduslikult üsna kindlustatud või kellel on dogmaatilised tõekspidamised ning kes on nõus võtma end ja asju omaks sellistena, nagu need on või siis kergelt moondatud kujul. Sääraste inimestega pole meil asja. Või te ütlete peene­malt: “See on liiga raske, pole vist minu jaoks.” Sel juhul olete end juba tõkestanud, olete laka­nud uurimast, mistõttu edasiliikumisest pole abi. Te võite ka öelda: “Ma näen, et vajan põhja­likku sisemist muutust, aga kuidas peaksin selleni jõudma? Palun näidake mulle teed, aidake seda muutust saavutada.” Kui ütlete nõnda, siis ei huvitagi teid muutus ise, põhjapanev sise­mine revolutsioon ei ole teie sihiks: te lihtsalt otsite meetodit või süsteemi, mis tekitaks muu­tuse. Kui ma oleksin nii rumal, et annaksin teile mingi süsteemi ja teie oleksite piisavalt ruma­lad, et seda järgida, siis oleks see lihtsalt matkimine, heakskiitmine. Kui toimite nii, siis olete endas rajanud kellegi teise autoriteedi mistõttu teie ja teie autoriteedi vahel tekib konflikt. Tunnete, et peate tegema seda ja toda, sest nii on teile öeldud aga ometi ei suuda te seda teha. Teil on omad kalduvused, püüdlused ja pinged mis põrkavad kokku selle süsteemiga, mida te enda arvates peaksite järgima ning sellepärast sünnib vasturääkivus. Hakkate elama kaksikelu selle süsteemi ideoloogiaga, surute end alla – aga tõeline pole mitte ideoloogia, vaid see, mis teie olete. Kui üritate end kellegi teise järgi uurida, siis jäätegi teisejärguliseks inimolen­diks. Inimene, kes ütleb: “Ma tahan muutuda, öelge mulle, kuidas seda teha,” näib väga tõsimeel­sena, aga ta pole seda. Ta tahab leida autoriteeti, kes teda korda seaks. Kas saab mingi autori­teet iial teise sees sisemist korda luua? Kord, mis on väljastpoolt peale sunnitud, tekitab vältimatult kor­ratust. Võite seda tõde intellektuaalselt näha, aga kas suudate seda tegelikult rakendada nii, et teie meel ei klammerduks enam mingisse autoriteeti –  olgu see siis mingi raamatu, õpetaja, abi­kaasa, vanema, sõbra või ühiskonna autoriteet? Me oleme alati toiminud mingi eeskirja raames mistõttu sellest eeskirjast saab autoriteet ja ideoloogia. Sel hetkel, mil näete, et küsimus “Kuidas ma saan muutuda?” püstitab uue autoriteedi, olete igasuguste autoriteetide probleemi enese jaoks igaveseks lahendanud. Väljendagem seda veel kord selgelt: „Ma näen, et pean muutuma täielikult oma juurteni välja; ma ei saa enam sõltuda mingist traditsioonist, sest traditsioon ongi tekitanud selle tohutu lais­kuse, heakskiidu ja kuulekuse; ma ei saa kuidagi otsida seejuures abi kelleltki teiselt, ei üheltki õpetajalt, Jumalalt, mingilt uskumuselt, süsteemilt, väliselt sunduselt või mõjutuselt.” Mis siis juhtub? Kõigepealt, kas te suudate hüljata igasuguse autoriteedi? Kui suudate, siis tähendab see, et te ei karda enam. Mis seejärel juhtub? Teil on rohkem jõudu, kas pole nii? Siis on teil rohkem suut­likkust, hoogu, intensiivsust ja elujõudu. Kui te seda ei tunne, siis pole te seda koormat maha visanud, te pole heitnud kõrvale autoriteedi rõhuvat raskust. Aga kui olete selle koorma hüljanud ja teil on see vägi, milles pole raasugi hirmu – hirmu teha vigu, hirmu käituda õigesti või valesti – kas pole siis see jõud ise muutuseks? Me vajame suurt hulka jõudu, aga raiskame seda hirmu peale. Kui tuleb jõud, mis tekib igasuguse hirmu hülga­misest, siis toob see jõud iseenesest põhjaliku sisemise revolutsiooni. Teil pole vaja selleks lil­legi liigutada.


  Nii olete jäänud vastamisi iseendaga ja see ongi asjade tegelik seis inimese jaoks, kes kõigesse sellesse tõsimeelselt suhtub. Kuna te ei otsi enam kelleltki või milleltki abi, siis oletegi vaba ise teada saama. Kui on vabadus, siis on ka jõud; vabadus ei saa kunagi mingit kurja teha, sest see on täiesti erinev mässust. Ei ole sellist asja nagu õige või vale toimimine kui on tegemist vaba­dusega. Te olete vabad ja sellest keskmest toimitegi. Kuna pole hirmu, siis suudab hing tunda armastust. Kui on armastus, siis võib hing  teha just seda, mida tahab.


  Seetõttu hakakem iseennast tundma õppima. Me ei tee seda minu, mõne analüütiku ega filo­soofi järgi, sest kui õpime end tundma teiste inimeste järgi, siis saame teada nende, mitte iseenda kohta. Me hakkame uurima, kes me tegelikult oleme. Kui oleme mõistnud, et pärast omaenda psüühika totaalset revolutsiooni ei sõltu me enam väli­sest autoriteedist, jääb veel suurem raskus ületada – tuleb hüljata enese sisemine autoriteet, meie väikeste kogemuste ning kogunenud arvamuste, teadmiste, ideede ja ideaalide mõjuvõim. Eile te kogesite midagi ja see õpetas teile üht-teist, mistõttu sellest õppetunnist saab teile uus autoriteet: eilse võim meie üle on sama hävitav kui tuhandeaastane mõjuvõim. Et ennast mõis­ta, selleks pole vaja eilse päeva ega tuhandeaastase kogemuse autoriteeti, sest me oleme elavad olevused, me liigume ja voolame pidevalt ega seisa kunagi paigal. Kui vaatame end eilse päeva surnud autoriteetide valguses, siis ei mõista me elavat liikumist ega selle ilu ja väärtust. Olla vaba igasugustest autoriteetidest – nii enese kui teiste omadest, tähendab suremist kõigele, mis on pärit eilsest, mistõttu teie meel on sel juhul alati värske, noor, süütu, täis tarmukust ja kirge. Vaid sellises seisundis inimene õpib ja jälgib. Selleks on vaja teravat teadvelolekut, tead­likkust sellest, mis teie sees toimub, ilma et te toimuvat parandaks või ütleks sellele, milline see peaks või ei peaks olema, sest parandamisega toote mängu taas ühe autoriteedi, tsensori. Nüüd hakkame end koos uurima. Mitte nii, et üks inimene selgitab ning te loete, nõustute või vaidlete vastu, vaid koos reisides. See on avastusretk meie südame kõige salajasematesse nurkadesse. Meil tuleb end vabastada arvamustest, eelarvamustest ja järeldustest – me ei saa kaasa võtta kogu seda vana mööblit, mida oleme kogunud viimased kaks tuhat aastat ja enamgi. Unustage kõik, mida teate enesest, kõik, mida olete endast mõelnud. Alustame nii, nagu ei teaks me midagi.  Eile õhtul oli ränk vihmasadu ja nüüd on taevas hakanud selginema. On uus päev. Mingem sel­lele päevale vastu, nagu oleks see ainus päev. Alustagem oma retke koos, jättes maha kõik möödaniku mälestused ja hakakem esmakordselt end tundma õppima.